Tõenäoliselt soovime kõik, et meie autod näeksid välja nagu oleksid just salongist välja veerenud. Värsked, komplektsed ning värviga, mille läikimine paneb möödakäijad korralikult kadestama. Vanema ja maailma näinud auto puhul me seda muidugi ei eelda, sest päikese, füüsika ning looduslike elementidega rinda pistev auto kaotab ajapikku vältimatult oma sära. Halvemal juhul näpistavad teda mõned avariid või roosteprobleemid.
Tavaliselt ollakse harjunud hoolitsema auto mootori, salongi ning veermiku eest. See tagab ju muretud kilomeetrid ning lubab autol oma funktsiooni kõige paremini täita. Täiesti mõistetav ja õige käitumine, ent auto omamise jooksul on soovitatav kere-ja värvitöödele täpselt sama palju rõhku panna. Miks? Esmalt tulebki selgeks teha, mille poolest on autokere ja värv üldse tähtsad.
Autokere on sageli kõige kallim osa sõidukist – miks?
Autokere ei tähenda pelgalt plekist või plastikust stangesid ja tiibu, mis kaunimal või vähemakaunimal viisil auto välimuse ja imidži ilmele toovad. Selle all peitub ka tugeva konstruktsiooniga raam, mille külge kinnituvad peaaegu kõik tähtsad auto detailid ning osad.
Auto kereraam peab olema tugev ja jäik, et tagada sõitjateruumi turvalisus ning hea juhitavus. Just seetõttu on autokere sõiduki kui terviku juures kõige kallim osa. Kere külge kinnituvad detailid ongi mõeldud vaid õnnetuse korral deformeeruma ning löögi energiat summutama.
Moodsad autod on olemuselt väga jäikade ja tugevate keredega. Kui võrrelda mõnda üheksakümnendatest pärinevat sõiduautot tänapäeva liikuriga, siis on neil nii turvalisuse kui ka sõiduomaduste mõistes vahe nagu ööl ja päeval.
Ajapikku autole tekivad mõlgid või rooste on täiesti harilik nähtust. Neid saab vältida läbi korrektse hoolitsuse.
Autokerede loomisel on levinumateks materjalideks alumiinium, teras ja plastik. Teras on tugev, töödeldav, püsiv ning odav. Seda kasutatakse peamiselt auto põhja, katuse, kapottide ning uste loomisel. Alumiinium on terasest kallim, ent see on veelgi tugevam, kergem ning vastupidavam kui eelmainitu. Ühtlasi on see roostekindlam ning taaskasutatav. Plastiku omadused ei tule enam ilmselt kellelegi üllatusena, neid võib sõidukis leida näiteks põrkeraudade või stangede näol.
Värv on palju enamat kui toon ning vajab samuti hoolitsust
Autovärv on silmatorkav, pakub ühtaegu nii silmailu, kerekaitset kui ka funktsiooni müügielemendina. Autovärvide valikul ei ole nüüdseks enam piiranguid, sest nutikate tehnoloogiate abil on võimalik disainida ja luua lõpmatult erinevaid värve.
Tänapäeva autosid värvitakse väga põnevate tehnikate abil. Eksisteerivad kriimuvastased “iseparanevad” värvid, korrosioonivastased värvid ning isegi kameeloniliku efektiga värvid. Tasub meelde jätta, et auto värv ise on alati väga õhuke ning annab vaid tooni, kaitse ning tugevuse annab talle lakk, mida tavaliselt ilueesmärkidel ka poleeritakse.
Visuaalse poole pealt on kindlasti kõik kuulnud metallik-või pärlmutter värvidest, mida katab alati läbipaistev lakikiht. Tänapäeval on enamik autosid sedamoodi värvitud. Juurde võib mainida ka pinnavärvi, millel lakiga vaeva nähtud pole. Sageli saavad seda tüüpi värvi omale kaubikud või muud utilitaarse eesmärgiga masinad, lisaks võib seda kohata vanade autode puhul.
Autosid ning nende keredetaile värvitakse moodsates hermeetilistes värvikambrites, mis on keskkonnasõbralikud ning kus värvpinnad säilivad puhta ning korralikuna. Värvikambris värvitud auto on tulemuselt palju ilusam, siledam ning see ei vaja tingimata erilist järeltöötlust. Kodukootud värvikambris seda tulemust paraku kätte ei saa.
Kuna värvkate on auto kõige “avatum” koht, on ka sellele ohtlikke asjade nimistu parajalt pikem. Kivitäkked põrkavad kindlasti esimesena pähe, ent värviga pole just eriti heal läbisaamisel ka päikeselt tulev tuhmistav ultraviolettkiirgus, tolm, lindude väljaheited, happelised ained, kütus või isegi limonaad.
Selge on see, et autovärvi kahjustuste eest täielikult hoidmiseks tuleks sõiduk ideaaltingimustes garaaži lihtsalt luku taha panna. Päris maailmas ei tee seda aga kindlasti mitte keegi, mispärast töödeldakse autokeresid erinevate vahade ning keraamiliste kattega. Aeg-ajalt on uueväärse välimuse andmisel abiks ka poleerimine.
Auto värvi saab kaitsta veel pikivahe hoidmisega, sageda pesemisega, paar korda aastas vahatamisega ja varjus parkimisega. Väiksemad vahatamised ning värviparandused on tegelikult tehtavad ka kodustes tingimustes, ent suurema töö korral on mõistlik ikkagi professionaaliga suhelda.
See kurikuulus rooste…
Lisaks mõlgieemaldustele ning avariijärgsele remondile, on üheks kõige tihedamaks keretööde põhjuseks rooste. Antud teemal ei saa selles üldse mitte ringiga mööda minna.
Autokere hakkab roostetama, kui kuidagi kahjustada saanud värvkatte all olev kere puutub kokku hapnikuga. Alumiiniumkerega on roosteprobleeme vähe, sest selle loomisel ei segata sisse rauaosakesi, mis on roostele eriti vastuvõtlikud.
Enamasti hakkab auto roostetama põhja alt, rattakoobaste äärtelt või küljekarpide juurest. Ehk siis üldistavalt – mida lähemal ratastele ja teele, seda suurem võimalus on seal rooste tekkimiseks. Mõne mudeli puhul on levinud kohaks ka uste alumised ääred.
Rooste eemaldamiseks on autode keretöödega tegelevad spetsialistid välja mõelnud mitmeid tõhusaid lahendusi. Kõige levinum on rooste eemaldamine läbi roostetanud ala väljalõikamise/eemaldamise ning selle asendamise kas pleki, varuosa või mõne muu materjaliga.
Lisaks kasutatakse liivapritse, kemikaalidega töötlemist ning roostemuundureid. Kui tegu on roostet ennetava tööga, siis kaetakse roosteohus piirkonnad ära näiteks mastiksiga.
Iga autoomanik saab roostet tekkimist ka ise ennetada. Üldjuhul tähendabki see auto regulaarset pesemist, vahatamiste või muu keretöötluse kasutamist. Rooste tekkimisele kiirelt jälile saamine ning selle likvideerimine on samuti prominente sest roosteuss levib hoopis kiiremini kui me arvata oskame. Roostetanud auto pole mitte ainult kole, vaid viimaks ka ohtlik sõita.
Eestis on teada-tuntud autokeresid kahjustavaks kurikaelaks ei keegi muu kui talviti maha puistatav sool. Omale uut autot soetades peaks seetõttu kindlasti tegema kodutööd ja uurima, kuidas soovitud sõiduk soolale ja roosteprobleemidele vastu peab ning kui laialdaselt on võimalik masina kere selle eest kaitsta.
Mis iseloomustab head kere-ning värvitööde tegijat?
Nagu eelnev jutt kätte näitab, siis autokerega tegelemise puhul on ülimalt tähtis tegija professionaalsus, õiged töövahendid, kogemus ja usaldusväärsus. Keretööde meistreid ning seppasid leidub vaid põgusa guugeldamise järel sadu, ent mis teeb ühest keretöökojast ikkagi tasemel koha?
Võtame näiteks auto, mis on saanud endale mingisuguse keredefekti. Olgu selleks siis avarii, rooste või mõni muu tegemist vajav lahendus. Esmalt teebki väärt meister ära korraliku eeltöö ning otsib üles vigastuse ja ka vigastuse tagajärjel potentsiaalselt tekkida võinud lisadefektid. Vaadatakse üle ka kogu muu auto – kas äkki jääb veel midagi lahendamist väärt silma? Kui jah, siis konsulteeritakse kliendiga.
See on ütlemata tähtis, sest ka esmapilgul väike probleem võiB viia mõne suure turvariskini. Pisike “kõks” auto ninas näib algul olevat vaid stange ja kapoti vahetus, ent reaalsuses võis selle kaudu kahjustada saada ka raam, rattad või ka mootor.
Keretööd viiakse läbi sertifitseeritud tööriistade ning lahenduste abil, koos väljaõpetatud pädeva personaliga. Loomulikult saame patta lisada ka iseenesestmõistetavad elemendid, nagu viisakus, vastutulelikkus ning paindlikkus kõikvõimalike töödega tegelemisel.
Korralikult läbiviidud kere-ning värvitööd ei pruugi hinna poolest tõepoolest kuuluda alati kõige odavamate hulka, ent raudse rusikareeglina on need alati investeering. Auto näeb värskem ja ilusam välja ning kestab ka kauem – lisaks hingerahule suureneb ka sõiduki järelturu väärtus. Hästihoolitsetud sõiduki eest on lootust kätte saada suurem summa ning ka kliendi leidmine on kindlasti lihtsam.