Eestlased on autospordirahvas ning kui täpsustada, siis eriti veel rallirahvas. On ju siililegi selge, et antud rahvusliku kire parimateks näideteks on Maarjamaale kuuluv autoralli maailmameistritiitel ning sagedas tempos toimuvad kohalikud rallivõistlused.
Ligemale 200 kilomeetrit tunnis metsade ning põldude vahel kihutada on efektne, oskustnõudev ning paeluv nii pealtvaatajate kui sõitjate jaoks, ent selle käigus kipub tehnika päris kiiresti kuluma ning halvemal juhul lõppevad asjad avariidega. Muidugi, eks ka see ole samuti osa ralli võlust.
Võistlussõidukite remontimine ning hooldamine ei erine laias mastaabis tavaliste sõiduautode omast, ent parema sooritusvõime, kiiruse ning stabiilsuse nimel tehtud modifikatsioonidele tuleb natuke teisiti peale vaadata küll. Eriti, kui pärast igat rallit või isegi selle keskel töökoja külastused vältimatud on.
Lisaks vaatame käesolevas artiklis üle ka üht teist tüüpi motoriseeritud liikurid – paadid ning laevad ja avastame, et neil on hooldustööde poolest autodega palju ühist. Mida ralliautode ning veesõidukite remontimisel silmas pidada ikka tuleb ja miks?
Turvalisus on võistlussõidukite puhul prioriteet number üks
Ralliautode olemuse panevad paika regulatsioonid, mis professionaalsel tasemel on väga ranged ning tõsised. Rahvusvaheliselt tunnustatud võistlustel osalemiseks tuleb auto ehitamisel, modifitseerimisel ja võistlusvalmis seadmisel reeglistikku väga kindlakäeliselt järgida, sest muidu on tulemuseks diskvalifitseerimine või kopsakad trahvid. Rohujuuretasandil, näiteks rahvarallides ja rahvasprintides, on olukord natuke leebem.
Kõige tähtsam on selles maailmas ohutus, mispärast ei saa võistlusautode hooldamisel ja remontimisel mitte ühtegi pidi järelandmisi teha. Turvapuuride ja turvakaarte konstrueerimine ning isegi kõikide mutrite ja poltide kinnitamine peab olema täpselt raamatu järgi välja mõõdetud. Lisaks ohutustehnikale kehtib sama täpsust silmas pidav põhimõte ka aerodünaamliste kereelementide paigaldamisel ja remontimisel.
Reeglistiku raames ei kardeta ralliautoga minna süvitsi. Näiteks tehakse ralliautode mootorikäpad võimalikult jäigad, et auto mootor mööda kruusateid ja kraave ringi kündes end paigas hoiaks. Või paigaldatakse kevlarist-alumiiniumist tehtud põhjakaitse, mille abil kive ja muud pahna eemale suunatakse.
Võrreldes tänavasõidukiga, võib ühte esmaklassilist ralliautot iseloomustada võimsama ning kiirsõitudeks kohandatuma mootori, vastupidavama ning sportlikuma vedrustuse, väga tugeva pidurisüsteemi, turvapuuri ning spetsiaalselt võistlemiseks kohandatud salongiga. Enamikel juhtudel meenutab ralliautoks muudetud tänavaautot lõpuks vaid siluett.
WRC-autodes kasutatakse kerekonstruktsioonis kõrge kvaliteediga polümeer-süsinikkiudu, mis on muidu enamasti kasutusel lennukites või kiirrongides.
Seega ei saa rallisõidukite hooldamisel ja remontimisel kompromisse teha. Üks vale liigutus võib maksta kellegi elu.
Veesõidukitel on omad nüansid, ent hoolduspõhimõtted liialt autodest ei erine
Autoremondis ja hoolduses saadud kogemusi on võimalik oskuslikult rakendada ka paljudest teistes tehnikavaldkondades. Üheks heaks näiteks on veesõidukid, millele tehtavad keretööd ei erine põhimõtete, võtete ning materjalide poolest niivõrd palju neljarattalistest. Praegu talviti on nende hooldamine veel eriti mõistlik.
Veesõidukites kasutatakse sageli täpselt samu materjale, näiteks alumiiniumit, terast, plastikut või armeeritud kiudaineid. Paadikeresid leidub “keretüüpide” poolest samuti väga mitmeid: näiteks sileda põhjaga, V-kujulise põhjaga ning ümara põhjaga. Nagu ka autodel, peetakse remontimisel samuti silmas iga tüübi iseärasusi.
Kui rääkida alustele teostatavatest keretöödest, siis veesõidukites nendega tagasi hoida ei maksa. Mõlgid, rooste ning väiksemad augud võivad viia õnnetusteni, kus võib ilma jääda ühtaegu nii paadist kui ka inimeludest – seda ei soovi meist ju keegi. Paatide kerehoolduses kasutataksegi ideaalse tulemuse tagamiseks spetsiaalseid lamineerimis-, täitmis- ning keevitustehnikaid. Tulemus on vahel isegi parem kui uuel paadil.
Mõnel kallim või erilisem alus võib tehasest väljude lugematute kroom-, süsinik- või puitdetailidega, mis kas ilmastiku meelevallas või lihtsalt halva õnne korral samuti kahjustada saada võivad. Ka nende remontimisel saab kasutada autodest pärinevaid teadmisi. Plastikuparanduse ja puidutöötluse tehnikad rakenduvad ka siin.
Väga põnev on veel nähtus, mida inglise keeles kutsutakse antifoulinguks. Tehniliselt seisneb see aluste põhjade puhastamise ja värvimises, tagamaks veesõiduki puhtuse meres leiduvast sodist, vetikatest ning krabidest. Lisaks kere ning esteetikat puudutavatele asjaoludele vähendab hooldamata paadipõhi aluse üleüldist tempot ning suurendab kütusekulu.
Keretööde kõrval tasub talviti üle käia ka veesõiduki motoriseeritud pool. Välja on mõistlik vahetada õli ja filter, kusjuures seda soovitatakse teha võimalikult kohe pärast paadi talvekorterisse või hooldusesse toomist. Soojast ja äsjasõitnud mootorist on kergem kõik jääkained eemaldada ning väheneb risk, et laagritele ja võllidele jäävad külge kahjustavad setteained.
Õli kõrval vahetatakse sageli välja ka kütus ning transmissiooniõli. Nutikas on üle vaadata ka sõukruvi, sest tegu on suhteliselt kalli osaga, mispärast võib remont osutuda mõistlikumaks kui uue kruvi ostmine.